Ülo Kaasiku kõne endise Eesti Panga presidendi Siim Kallase ärasaatmisel

Head kaasteelised!

Täna jätame hüvasti liidri ja visionääriga, kelle elutöö on jätnud Eesti riigi ja Eesti majanduse loosse sügava jälje.

Keskpankuri vaatest tõuseb Siim Kallase pärandist eriti selgelt esile üks ajajärk - rahareform 1992. aasta 20. juunil.

See tõi Eestile oma raha. Tagantjärele tundub see samm loomulik ja lihtne, kuid äsja taasiseseisvunud riigilt ja selle juhtidelt eeldas see suurt hulka ülimalt keerulisi ja vastutusrikkaid otsuseid. Meil polnud ju kergesti matkitavaid eeskujusid ja rahvusvahelised nõustajad ütlesid pigem "ärge tehke", sest riskid olid sedavõrd suured. Keegi ei teadnud, mis juhtuma hakkab. Kuid Eestis oli teadmine ja tunnetus, et "eesti rahvas tahtis saada oma raha, see raha pidi olema "kõva raha" ja seda oli vaja nii kiiresti kui võimalik", tsiteerides Siim Kallast.

Eesti Panga presidendina asus Kallas seda protsessi otsustavalt juhtima, inspireerides kolleege ja kaasteelisi oma kire, julguse ja tahtega teha suuri asju: kindlustada Eesti vabadus ja iseseisvus.

Ja kõva raha Eesti sai. Selle kindlustas krooni jäik sidumine Saksa margaga ning valuutakomitee põhimõttel toimiv rahasüsteem. Sellega anti majanduskaoses noorele riigile midagi väga väärtuslikku - etteaimatavust. Inimesed ja ettevõtted võisid olla kindlad, et raha väärtuse hoidmiseks on olemas selged reeglid ja neist peetakse kinni. Hakkas tekkima stabiilsus ja ka kindlus investeerida ja ehitada tulevikku.

"Tugev oma raha oli kui teivas tuisus, mis seisis ja millest sai kinni hoida," meenutas Siim Kallas, kui tähistasime mõni aasta tagasi Eesti Pangas kolmekümne aasta möödumist rahareformist.

Ühtlasi pandi toonaste valikutega paika põhimõtted, millele hakkas toetuma kogu Eesti hilisem majanduspoliitika. Kuna krooni vahetuskurssi ei saanud muuta ja keskpank ei saanud majandust ega valitsust rahaga toetada, pidi kohanema majandus ise. Ettevõtted pidid muutuma tootlikumaks, hinnad ja palgad pidid kujunema vastavalt turuolukorrale ning riik pidi oma kulusid olemasolevate võimalustega sobitama. Tasakaalus eelarve oli seejuures puutumatu põhimõte. Nii kujunes ühiskonnas välja ettevaatlik suhtumine võlga, eelarvedistsipliin ja arusaam, et pikemas vaates saab kulutada eeskätt seda, mida ise teenida suudame.

Kindel raha ja korras riigirahandus olid ühe ja sama mündi kaks külge.

Rahareform kujundas Eesti usaldusväärsust ka väljaspool meie riiki. Kui sai selgeks, et kroon püsib ja Eesti peab endale seatud reeglitest kinni, muutus ka suhtumine Eestisse. Sellest usaldusväärsusest sai nurgakivi vundamendis, millele toetus Eesti edasine lõimumine Euroopa Liidu ja NATOga. Valuutakomitee aastatel õpitud piirangud ja vastutus valmistasid Eesti majandust ette ka euroalaga liitumiseks. Muutus valuuta, kuid mitte põhimõte, et usaldusväärne raha eeldab usaldusväärset majanduspoliitikat.

Siim Kallas jäi nende põhimõtete eest seisma ka aastakümneid hiljem ning hoiatas kergekäelise võlgu elamise eest. "Laenuleib ja laastutuli - need ei kesta kaua," tavatses ta korrata eesti vanasõna. Iga laen tuleb lõpuks tagasi maksta. Kõige rohkem muretses ta aga mõtteviisi muutumise pärast - kas usume endiselt, et peame oma heaolu ja võimalused eeskätt ise looma, või ootame, et keegi teine lahendab probleemid meie eest.

Eesti kroonist on nüüdseks saanud euro ning Eesti Pank on osa euroala keskpankade süsteemist. Kuid kadunud ei ole küsimused, millele tuli vastata Eesti riigi taastamise algusaastatel: kuidas luua kindlustunnet ja usaldust segastel aegadel, kuidas hoida raha väärtust, kuidas teha pika vaatega otsuseid ja kuidas võtta nende otsuste eest vastutus. Siim Kallase pärand ei ole seetõttu üksnes peatükk Eesti majandusajaloos. See elab edasi arusaamas, et usaldusväärsus tuleb välja teenida ja et reeglid peavad kehtima - isegi siis, kui neist on raske kinni pidada.

Puhka rahus, Siim Kallas. Sügav kaastunne omastele.